AK ⟩ Raivo Mänd: loodus kui uhkuseasi Autor Raivo Mänd zooloog ja loomaökoloog Ekstravagantseid tunnuseid kasutatakse uhkeldamiseks ja neid imetletakse Mõnda edvistajat kardetakse, vihatakse või hoopis põlatakse Ka riikidel ja rahvastel on omad händikäptunnused, mille üle ollakse uhked TÜ loomaökoloogia professor, zooloogia osakonna juhataja Raivo Mänd. FOTO: Margus Ansu Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Sellest ei peeta viisakaks rääkida, kuid varjatud evolutsiooniline põhjus on ilmne: selleks, et tõsta oma renomeed partnerite silmis ja alandada konkurente, kirjutab loomaökoloog Raivo Mänd. KUULA ARTIKLIT TellijaleTELLIJALE Mul on mu looduskaitsjatest sõpradest mõnikord kahju. Nende jaoks, kes metsades näevad eelkõige rahaks transformeeritavat puitu või linnalähedases niidus krunte valglinnastule, on nad välja nuputanud sellised mõisted nagu «ökosüsteemi teenused» või «ökosüsteemi hüved». Selleks, et need, kelle käes on raha- ja võimukraanid, usuksid, et inimene saab loodusest palju kasu ka siis, kui mets raiumata, soo kuivendamata ja maavarad kaevandamata jäävad. Looduse pakutava kasu näiteiks on inimese varustamine vee ja toiduga, kultuurtaimede tolmeldamine, kliima reguleerimine, inimtegevuse jääkide ja toksiliste ainete lagundamine, inimese «hingeliste» ja rekreatiivsete vajaduste rahuldamine. Nende ja muude aspektide rahaks ümber arvutamine ning elurikkuse viimase kui ühe komponendi tähtsuse põhjendamine on aga keeruline ja tihti isegi loodusteadlastele endile ebaveenev. Lisaks on siinkandi ökosüsteemide elurikkus maailma kontekstis üpris tagasihoidlik, mis tänapäeva globaliseerunud ühiskonnas muudab meie elupaikade kaitse põhjendamise veelgi raskemaks. Seepärast on looduskaitsjate argumentide fookus hakanud üllataval kombel nihkuma teaduselt eetika ja religiooni suunas, väites näiteks, et kõigil elusolendeil on täpselt samasugune õigus elule nagu inimeselgi. Seejuures täpsustamata, kes selle õiguse on andnud. Samas on minu meelest täiesti õigustamatult tähelepanu alt välja jäänud üks looduskaitse väärtust teaduslikult põhjendav aspekt, mis käitumisökoloogile tundub iseenesestmõistetav, kuid mille üle pole ma õigupoolest kunagi kuulnud kedagi looduskaitse kontekstis argumenteerimas. Paabulinnu saba mõistatus Kuid alustuseks pean põgusalt tutvustama üht suhteliselt uut teooriat, mille sünni põhjustas soov ära seletada kummaliste ja ekstravagantsete, tihti absurdse ning mõttetuna tunduvate, kuid ometi loomariigis laialt levinud omaduste ja käitumiste põhjus. Sellisteks on näiteks veidrad kosimis- või heidutuspoosid, keerukad tantsud ja laulud, kirevad suled, suured kohmakad sarvekroonid, peatutid, pikad tülikad sabad ja muu sarnane. Isased paabulinnud püüavad oma sabaga uhkeldades partnerite poolehoidu pälvida. FOTO: Heli Napp Darwinile, kes üheksateistkümnendal sajandil mõtles välja loomuliku (loodusliku) valiku teooria, mis seletas ära pea kogu looduse väljanägemise põhjuse ja tekkemehhanismi, valmistasid ülalkirjeldatud kummalised tunnused peavalu. «Kui ma vaatan paabulinnu saba, hakkab mul paha», kirjutas ta. Pole ime – loomuliku valikuga, mis teatavasti jätab püsima elusorganismide niisugused omadused, mis annavad olelusvõitluses mingi elulise eelise, oli nii paabulinnu saba kui ka muude sedasorti tunnuste tekkimist võimatu rahuldavalt selgitada. On raske uskuda, et sellised loomale mingi eelise annavad. Pigem on need parimal juhul mõttetud, kuid tihti tülikad (pikk saba, mis põgenemisel põõsastesse takerdub), rasked (suur sarvekroon), aega ja energiat kulutavad (linnulaul) ja ohtlikud (häälekad pulmatantsud, mis kiskjate tähelepanu äratavad) omadused ja käitumised isenditele kahjulikud ja loomulik valik peaks olema need välja praakinud. Probleemist üle saamiseks pakkus Darwin välja sugulise valiku teooria, mille järgi jäid ülalkirjeldatud tunnused loomadel püsima seepärast, et need meeldisid vastassugupoolele. Just niisuguste omadustega isendeid eelistati sigimispartneritena. Seda kinnitasid vaatlused, kus kosivad isasloomad püüdsid just selliste veidrate ornamentide, pooside ja käitumistega uhkeldades oma väljavalitute poolehoidu pälvida. Sugulise valiku teooria peamiseks nõrkuseks oli aga see, et ei suutnud selgitada, miks sellised mõttetud või kahjulikud tunnused vastassugupoolele meeldivad. Händikäpi printsiip See jäi mõistatuseks terveks sajandiks, kuni Iisraeli õpetlane Zahavi pakkus 1975. aastal välja niinimetatud händikäpi printsiibi. Selle järgi on ekstravagantsete omaduste rolliks reklaamida nende kandja kõrget kvaliteeti hinnatud sigimispartnerina, kardetud vastasena või tabamatu saakloomana. Näiteks võivad emased eelistada isaste teatavaid tunnuseid seetõttu, et need signaliseerivad isaste headest geenidest, mis tagavad nende ühiste järglaste elujõulisuse. Seepärast ekstravagantsete tunnustega uhkeldatakse ja neid imetletakse. Ent miks peaksid sigimispartnerid või vaenlased nende mõttetute, absurdsete või ohtlike reklaamidega edvistamist tõsiselt võtma? Zahavi vastuses sellele küsimusele peitubki tema teooria tuum. Nimelt ei ole reklaamtunnuse väljanägemisel selle usaldusväärsuse seisukohast mingit tähtsust. Loeb üksnes see, et reklaami hind peab olema kõrge. Näiteks linnulaul kulutab väärtuslikku aega, mis muidu kuluks toitumiseks. Isaslinnud, kes palju laulavad, peavad olema osavad toitujad, et hankida vajalik toidukogus ja kompenseerida laulmisega kaasnev energiakulu üle jääva lühikese aja jooksul. Enamgi: keerukas laul on võimalik ainult arenenud aju olemasolu korral, mille ülalpidamine nõuab aga väga palju energiat. Ekstravagantsete suletuttide, pikkade sabade ja suurte sarvekroonide kandmine ja hooldamine kulutab energiat, mida võib vaja minna kiskja eest pagemisel. Pealegi võivad need põgenemisel põõsastesse takerduda. Silmatorkavad mustrid, häälitsused ja paaritumistantsud on eluohtlikud, kuna võivad äratada kiskja tähelepanu. Isased, kellel esinevad sellised tülikad ja ohtlikud omadused, on järelikult kvaliteetsed isendid, kes on sellest hoolimata suutnud ellu jääda. Isegi soliidne vanus võib viidata kvaliteedile, sest karmis looduses pikalt ellu jääda ei ole lihtne. Seepärast pole imestada, et loomade puhul on täheldatud, kuidas partnerit otsivad emased eelistavad vanemaid isaseid. Händikäpi printsiip aitab seletada inimeste järgitava, elulises mõttes kasutu, kuid aega ja energiat kulutava, ebatervisliku või ohtliku käitumise mõtet. 116 Teiste sõnadega, kulukaid reklaamtunnuseid võivad endale lubada vaid kvaliteetsed, heade geenidega indiviidid. Seevastu nõrkadele saavad liiga kõrget hinda maksvad reklaamid saatuslikuks – loomulik valik kõrvaldab nad. Selliseid tunnuseid nimetas Zahavi händikäptunnusteks ehk händikäpsignaalideks. Händikäpiks kutsuti Vana-Roomas lisaraskust, mis kinnitati traavivõistlustel kaarikutele, et hobuste individuaalne võimekus saaks reljeefsemalt esile tulla. Händikäppi võib võrrelda ka kõrgele seatud kõrgushüppelatiga, mille suudavad ületada üksnes parimad sportlased. Kokkuvõttes: kuigi ekstravagantsed omadused kahandavad ellujäämise šanssi, suurendavad need samas tohutult sigimisedukust neil isendeil, kes selliseid omadusi suudavad väärikalt välja kanda. Nõnda paljunevad niisuguste isendite geenid edukamalt, mis on soo jätkamise seisukohast esmatähtis. Händikäpid inimesel Händikäpi printsiip aitab seletada ka inimeste järgitava, elulises mõttes kasutu, kuid aega ja energiat kulutava, ebatervisliku või ohtliku käitumise mõtet. Aitab mõista, miks sellega uhkeldatakse, miks neil kõigil jätkub imetlejaid ning miks mõnda edvistajat kadestatakse, vihatakse või põlatakse. Näiteks olla vapper ja riskida sõjas, päästetöödel, autoga kihutamisel või mägironimisel ning jääda terveks – tähendab, et tegu on võimeka noormehega, kes ilmselt ei karda riskida ja võita ka päriselus. Temaga laste saamine tundub hea mõte, seevastu konkurentidele talle käru keeramine mitte. Materiaalset produkti mittetootvate kunstide või filosoofia viljelemine niisugusel tasemel, et see ka ära elatuda võimaldaks, nõuab haruldaselt arenenud aju. Pole ime, et tõeliselt andekaid inimesi jumaldatakse ja neile sageli meelsasti ka andutakse. Ainult tugeva tervisega indiviid võib kõvasti kärakat panna, ennast regulaarselt tubakasuitsuga mürgitada, supelda jääaugus, osaleda rahvamaratonidel või harrastada muid tervist proovile panevaid tegevusi. Kui inimene mõne sellise «hobiga» edukalt tegeleda suudab, ilma et tema igapäevaelu sellepärast kannataks, on ta oma vastavat võimekust tõestanud. Seevastu need, kes joovad ennast käpuli või lõpetavad sportimise infarktiga, on ilmselt valinud uhkeldamiseks üle jõu käiva händikäpkäitumise. Üks hästituntud händikäpiliik inimestel on silmatorkav tarbimine. Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Sellest ei peeta viisakaks rääkida, kuid varjatud evolutsiooniline põhjus on ilmne: selleks, et tõsta oma renomeed partnerite silmis ja alandada konkurente. Uhkeid ja tarbetult kalleid autosid, maju ja ehteid või kulukaid harrastusi võivad endale lubada vaid tõeliselt rikkad ja võimekad, teistel lõpeks see laostumise või veel hullemaga. Näiteks üle kahesaja tuhande USA dollari maksva Mercedes-AMG G 65 maasturi soetamine ei ole jõukohane igaühele. Inimeste händikäppide näiteid on palju. Nende puhul ei ole tavaliselt tegemist teadliku valikuga. Nii händikäpkäitumist kui ka selle imetlemist juhib emotsioonide toel inimese enda poolt mitte tajutav alateadvus, mida omakorda käsutab sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse kirjutatud kogemus, mis käsib usaldada vaid tõeliselt kulukat uhkeldamist. Rahvaste ja riikide händikäpid Nii nagu tõstavad händikäptunnused renomeed üksikisendeil, nii kuluvad händikäpid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele ja rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. Oma rahva tuntusest ja prestiižist võidab iga selle rahva liige, samuti nagu suguvõsa iga liige saab osa aupaistest, mida on suguvõsale toonud mõni kuulsus. Iga rahvas on uhke omanäolise kunstniku, muusiku, kirjaniku, sportlase, maadeavastaja, teadlase või leiutaja üle, kelle reputatsioon ulatub nende endi kodust kaugemale. Võiks arvata, et neil rahvail on lihtsalt vedanud, sest talendid kerkivad esile harva, juhuslikult ja ootamatult. Neid, nagu ka geniaalset muusikateost või dopinguvaba olümpiakulda ei saa toota nagu saapapaari. Kuid tegelikult on asi paljast vedamisest kaugel. Ei piisa isegi sellest, kui potentsiaalne geenius juhuslikult sünnib – sünnipärase ande arenguks ja õitsele puhkemiseks on vaja, et vastav kultuuriline pinnas tema kodumaal oleks haritud ja väetatud. Erinevalt kommerts-kultuurist, mis tasub ennast tegijale üldjuhul ära, tuleb kõrgkultuurile kindlasti peale maksta, ja mitte vähe. 116 Kõrgkultuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muu ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni. Tihti võib kuulda soovitusi, et massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel võiks keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades ja sellega kulusid kokku hoida. Kulusid hoiab kokku küll, aga kurioossel kombel ei anna see loodetavat efekti. Mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe. Me võime näiteks nuriseda, miks tegeletakse teaduses või tehnoloogias nii palju igasugu jamaga, aga tuleb leppida, et see on paratamatu hind hiilgavate teadusavastuste või ühiskonda muutvate leiutiste eest. Muide, vähesed neist, kes on koolis tuupinud Newtoni surematuid füüsikaseadusi, teavad näiteks, et see õpetlane pühendas suure osa oma elust alkeemiale ja okultismile ning et üheks tema salaunistuseks oli tarkade kivi leidmine, mille abil elavhõbe kullaks muuta… Kõrgkultuur ehk elitaarne kultuur on tüüpiline händikäptunnus: erinevalt kommertskultuurist, mis tasub ennast tegijale üldjuhul ära, tuleb kõrgkultuurile kindlasti peale maksta, ja mitte vähe. Potentsiaalne kasu sellest on aga suur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus. Ei maksa arvata, et riigid ei saaks hakkama teaduse või elitaarse muusikata. On küllalt meist palju suuremaid rahvaid, kelle teadlastest ega heliloojatest pole keegi kuulnud. Elu sellistes riikides võib olla igati moodne ning iive laes, sest kui neil näiteks maavarasid jagub, võivad nad iga kell teiste leiutatud asju, meditsiinivahendeid või külalispianiste sisse osta. Miks me aga selliseid riike tõsiselt võtta ei julge? Kõrgkultuur oma eri vormides on vaid üks paljudest händikäptunnustest, mille järgi rahvaid tuntakse ja kadestatakse. Mõned riigid näiteks kasutavad mulje avaldamiseks sõjalist võimsust. Pole ka ime: üksainus USA lennukiemalaev maksab ligi kümme miljardit eurot, mis on pea sama palju kui kogu Eesti riigieelarve maht. Piisavalt edev, et kvalifitseeruda händikäpiks. Ja kuidas tõstab rahva enesetunnet ning valitsuse mainet üks võidukas sõjaline karistusoperatsioon kuskil maailma teises otsas või üks riigile juurde võidetud poolsaar! Loodus kui uhkuseasi Ka riikide ja rahvaste händikäppe võiks veel pikalt loetleda. Kuid samuti nagu loomad ja inimesed peavad olema hoolikad endale jõukohaste händikäpsignaalide valimisega, sest liiga edevad valikud viivad neid hoopis hävimisele, nii peab ka iga riik ja rahvas leidma enda jaoks sobiva. Sõjaline võimsus ei ole Eesti-sugusele väikeriigile kindlasti jõukohane, vaid hukatuslik. Piisab võimsusest, mida nõuavad liitlased, et nad oleksid motiveeritud meile vajadusel appi tulema. Kuid Eestil on midagi, mis on tänapäeva maailmas kõrgelt hinnatud ja mille soetamiseks pole meil vaja teha erilist investeeringut, sest see on juba või õigemini veel olemas. See on meie loodus. Looduslikud ja pool-looduslikud elukooslused: põlislaaned, puisniidud, sood ja rabad, paepealsed, rannamaastikud, järved, jõed ja meri koos linnulaidudega. Oh kui palju sellest kõlbaks veel maha raiuda, kuivendada, üles künda, kaevandada, tühjaks püüda või täis ehitada – ühesõnaga rahaks muuta. Seda mitte teha, looduslikud elu- ja pühapaigad alles jätta – see tähendab hiigelsuurt saamata jäänud tulu. Järelikult on see selgelt händikäp. Looduse käsitlemine uhkuseasjana tõstab looduskaitse kui terviku väärtust. FOTO: Sander Ilvest Niisamuti nagu peaaegu keegi ei küsi, mis kasu toob riigile ja rahvale elitaarne muusika, kirjandus või kunst, mida on alati tarbinud vaid suhteliselt väike osa inimesi, ei tohiks utilitaarseid põhjendusi nõuda ka looduskaitsjailt. Loodus, mis kogu maailmas muutub järjest defitsiitsemaks, olgu meie rahva uhkuseasi. Samal ajal kui suures osas maailmast on loodus peaaegu täielikult vahetatud rahaks ja aina paisuvat inimkonda toitvateks produktideks, leidub Eestis õnneks veel võrdlemisi ehedat loodust, täis imelist elurikkust. Jõukas läänemaailmas tehakse tohutuid jõupingutusi, et midagigi endisaegsetest elukooslustest laastatud maadele tagasi tuua. Eestis pole nii suuri «sissemakseid» vaja teha. Tõsi, kuigi ka Eesti oli veel eelmise sajandi alguses palju lagedamaks raiutud kui praegu, saaksime me hetkel ära kasutada fakti, et suur osa loodusest kasvas nõukogude perioodil tänu kuldvasika kummardamise riiklikule keelustamisele ja sellest tingitud majanduslikule jõuetusele siia tagasi. Muudame nüüd võimalikult suure osa sellest oma riiklikuks uhkuseasjaks! Looduse käsitlemine uhkuseasjana ei vähenda loomulikult grammigi loo alguses mainitud «ökosüsteemi teenuste» tähtsust, vaid üksnes tõstab looduskaitse kui terviku väärtust. Me ei saa ka metsade majandamisest täielikult loobuda. Meenutagem veel -kord: händikäpsignaal peab olema jõukohane. Kahtlemata pole vaja häbeneda mõtet, et hektar maha võetud metsa toob rahvale ja riigile hädavajalikku majanduslikku tulu. Me peaksime samas tegema kõik võimaliku, et majandamise kasutegur oleks võimalikult suur. Kuid veel tähtsam on mõista, et iga hektar metsa, mida me suudame lageraiest säästa, võib meie riigile kaudselt tuua veel suuremat tulu. Kuid ainult siis, kui oskame seda ära kasutada. Sellega seoses tahan meile südamele panna midagi väga olulist. Händikäptunnused on loomadel ja inimestel evolutsiooni käigus kujunenud selleks, et nendega uhkeldada. Ilma viimaseta poleks neil vähimatki väärtust, üksnes kulu. Samamoodi on ka rahvuslike uhkuseasjadega: kui nad meil juba kord olemas on, siis tuleb neid igakülgselt ja jõuliselt ka reklaamida, demonstreerida, propageerida, ühesõnaga turundada. Selles ei ole eestlane kahjuks veel kuigi hea, võrreldes mujal maailmas kogetuga on meil palju arenguruumi. Ei piisa üksnes looduse kaitsmisest inimese ahnuse eest. Sellega käsikäes peab teadmine Eestist kui nostalgiliste rahvusparkide, hämaras salukuusikus uitava karu, udust kostvate salapäraste rabahäälte, härgheintest kirendavate puisniitude, taluõuedes vidistavate pääsukeste, kevadõhtuse hundi ulgumise, kajakakisasse ja lainemühasse mattuvate meresaarte, hõbesoomuselisi kalu täis jõgede ja järvede ning sumedas suveöös lõhnavate ööviiulite maast jõudma senisest märksa jõulisemalt nii Eesti enda elanikeni kui ka igale poole mujale. Nii nagu on levitanud ja levitavad teadmist meie eliitmuusika tasemest Arvo Pärt, Eri Klas, Tõnu Kaljuste ja teised. Peale selle on vaja, et iga loodusehuviline inimene vähemalt osa sellest kõigest ka vahetult kogeda saaks. See eeldab hästi läbi mõeldud terviklikku süsteemi ja infrastruktuuri, mille loomist ei saa jätta üksnes eraturismiettevõtete õlule. See läheb üksjagu maksma nagu händikäpsignaliseerimine ikka, aga seda tuleb võtta looduskaitse väärindamisena. Kindel on aga, et kui me kõike seda suudame ja selle kõrval jõuame ikka olla tänapäevane, tõusva elukvaliteediga, rahulolevate inimestega uuendusmeelne digiriik, tõstab see meie väikese rahva ja maa renomeed ja usaldusväärsust väga suurel määral.