TARK TARTU ⟩ Erakorralise meditsiini arst Sander Poks ja õde Dmitri Prilutski – kiire otsustusvõimega mehed ALUSTA LUGEMIST Arst Sander Poks (vasakul) ja õde Dmitri Prilutski. Nende töö erakorralise meditsiini erialal nõuab pidevat enesetäiendamist, kiiret reageerimist, rutiini puudumist, otsustusjulgust. FOTO: Kristjan Teedema 77 21. mai 2021, 0:00 Autor Aime Jõgi ajakirjanik Doktor Sander Poks (30) lükkab reanimobiili ukse sahinaga ühele küljele lahti ja ütleb: «Palun, vaadake!» Silme ees ei ole midagi vähemat kui ratastel intensiivravipalat. Siin on hingamisaparaat – jah, seesama, mis haiglaski, kui on vaja koroonapatsienti või mõnd teist raske hingamispuudulikkusega haiget üle viia juhitavale hingamisele. Selle kõrval südamemassaažiaparaat, et kliinilises surmas inimest oleks ka transportides võimalik elustada. Hapnikuballoonid. KUULA ARTIKLIT TellijaleTELLIJALE Seintel ja laealustes kappides vahendid hingamistee tagamiseks, elupäästvate kirurgiliste protseduuride tegemiseks, lahased luumurdude fikseerimiseks, ravimid, ja veel ravimeid.Hapnikuballoonid. Seintel ja laealustes kappides vahendid hingamistee tagamiseks, elupäästvate kirurgiliste protseduuride tegemiseks, lahased luumurdude fikseerimiseks, ravimid, ja veel ravimeid. Vaade reanimobiili sisemusse ehk intensiivravipalat ratastel. FOTO: Kristjan Teedema Osa varustust on arstil alati kaasas, et ta kriitilistel hetkedel ei peaks tagasi autosse jooksma. Doktor Sander Poksi töövormi vest kaalub näiteks mitu kilogrammi, taskutes töökindad, kaitseprillid, vahendid verejooksu peatamiseks, žgutt, hemostaatilised haavasidemed, veenide ja arterite kanüülid… Ultraheliaparaat seljal Üks tasku on selja taga. Asetseb nii, et arst ulatub tagantkäe selle lukku avama ning saab kiiresti välja võtta ultraheliaparaadi. See diagnostikavahend võib osutuda asendamatuks juhtudel, kui on vaja üles leida patsiendi südameseiskumise või hingamispuudulikkuse põhjus või hinnata, kas traumahaigel on sisemisi verejookse. Kui teistel arstierialadel on enne patsiendiga kohtumist mingi osa infot tema seisundi kohta alati olemas, siis erakorralise meditsiini arstid ja õed töötavad olukorras, kus informatsioon on piiratud. Või olukorras, kus esialgne info ei pruugi olla õige, ehkki häirekeskuse töötaja on andnud appikutsujat küsitledes parima. Esialgne jutt ja hilisem pilt ei pruugi kokku käia. 12 minutiga oli patsiendi kõhuõõnde voolanud 5,5 liitrit verd ehk kogu tema veri, meenutab õde Dmitri Prilutski. 77 «Me alustame täiesti tühjalt lehelt, kogume infot kildhaaval ja kogu see aeg peame valmis olema otsuste tegemiseks,» sõnab erakorralise meditsiini õde Dmitri Prilutski (37). Kiirabiarst Sander Poks (paremal) ja kiirabiõde Dmitri Prilutski on juba tulest ja veest läbi käinud mehed. FOTO: Kristjan Teedema Kui tudengiaja praktikaid ja töölkäimisi arvesse võtta, siis on Sander Poks erakorralise meditsiiniga seotud olnud kaheksa aastat. Ta teeb reanimobiiliarsti tööd nii Tartus kui ka Tallinnas ning töötab veel Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas (EMO). Dmitri Prilutski alustas õetööd kiirabis 15 aastat tagasi. On selle kõrvalt olnud kirurgiatehnik südamekirurgia opitoas. Ja nüüd, need viimased kolm kuud on ta töötanud teise töökohaga kõige raskemate koroonahaigete intensiivraviosakonnas. Dmitri Prilutski on ka Tartu kiirabi koolituskeskuse instruktor. Ta on õpetanud päästjaid end tööülesandeid täites hoidma, kui päästetavate hulgas on eeldatavasti koroonaviirushaiged. «Ma tunnen väga palju arste ja õdesid, aga üsna vähe neid, kes töötaksid ühel kohal,» märgib Dmitri Prilutski. «Koroonaaega arvestades on ka kaks kohta naljanumber, sest inimesed töötavad seal, kus neid väga vajatakse, ja nii sageli, kui peab, et kogu töö saaks tehtud.» Kaitsekindad, teibid, plaastrid, ravimid. FOTO: Kristjan Teedema 24 tundi jutti Tartu kiirabibrigaadidel algab tööpäev hommikul kell kaheksa ja lõpeb järgmisel hommikul kell kaheksa. Õde Dmitri Prilutski on õebrigaadi juht. Arst Sander Poks reanimobiilibrigaadi juht. Reanimobiilibrigaadi varustatuse tase ja võimalused on teiste brigaadide omast suuremad. Seal on meeskonna juht erakorralise meditsiini ja intensiivravi eriala arst. Reanimobiil sõidab välja siis, kui teised brigaadid kuskil hätta jäävad. Ka on reanimobiili vaja väga raskes seisundis patsiendi ühest haiglast teise viimisel. Doktor Sander Poks meenutab, et viimasel niisugusel korral oli autos Covidi-patsient, kelle süda pärast transportimist haiglas seiskus, aga see saadi uuesti tööle. Õde Dmitri Prilutski on oma brigaadiga sel hommikul haiglasse toonud insuldihaige. Väljakutsele sõites ei olnud insuldist midagi teada, kuna kirjeldatud oli krambihooge. Alles kohapeal selgus, et krambihoogude algpõhjus oli insult. Südamemassaažiaparaat kõrvuti hingamisaparaadiga. FOTO: Kristjan Teedema Sander Poks ja Dmitri Prilutski räägivad oma tööst entusiasmi ja rõõmuga. Nad ei näi kustunud ega väsinud. Sander Poks ütleb, et kõikide meditsiiniliste erialade kõige huvitavamad küljed koonduvadki just erakorralise meditsiini alla. «EMO arst peab olema paremuselt teine arst igal teisel erialal,» räägib ta. «Ta peab olema paremuselt teine kardioloog, anestesioloog, günekoloog…» Dmitri Prilutski lisab, et 15 aasta jooksul ei ole ta leidnud teist kohta, kuhu ära minna. Ära minna selles mõttes, et kuhugi, kus oleks töö veel huvitavam, kui on kiirabis. «Ja mulle meeldivad meie «mänguasjad». See, et me saame teha inimese päästmiseks kõike, mida saab teha haiglas. Aga me teeme seda põllu peal või liiklusõnnetusest teele jäänud autovrakis...» Rängad lood Üks rängimaid kogemusi on õel Dmitri Prilutskil olnud ühes tööstusettevõttes, kus inimesele oli peale vajunud väga raske objekt ning põhjustanud sisemise verejooksu. Oli suur vedamine, et nende kiirabibrigaad juhtus olema sündmuskoha lähedal. Kuuldetoru ja mõned kaitsevahendid. FOTO: Kristjan Teedema «Me pidime mõtlema ja tegutsema väga kiirelt. Viibisime tehases ainult kuus minutit, teadsime, et niisugust vigastust me kohapeal lahendada ei suuda,» kirjeldab ta. «Saime teha vaid üht: asendada inimese organismist ta kehaõõnde kogunevat verd füsioloogilise lahusega, hoida patsienti elus. Autojuht viis meid sündmuskohalt 12 minutiga haiglasse, läbides 30 kilomeetrit. Ja turvaliselt! Selle ajaga oli patsiendi kõhuõõnde voolanud 5,5 liitrit verd ehk kogu tema veri. Haiglas alustati kohe vereülekannet, patsient viidi otse opituppa. Järgmisel päeval oli mees üleval ja juba sõi iseseisvalt.» Lahased. FOTO: Kristjan Teedema Kiirabitöötajal on äärmiselt oluline teada, mis saab ühest või teisest raskes seisus patsiendist. Kas sündmuskohal pandud diagnoos sai haiglas kinnituse või lükati ümber. Nendel teadmistel on hindamatu väärtus. Sander Poks meenutab üht reanimobiilibrigaadi lugu. Hea tervise juures vanem proua vajus kokku oma kodus. Kui õebrigaad kohale jõudis, patsient küll hingas, aga oli teadvuseta ja šokis, vererõhk ei olnud mõõdetav. Appi tulnud reanimobiilibrigaadil õnnestus tänu ultrahelidiagnostikale välja selgitada seisundi põhjus. See oli aordi dissektsioon ja sellest tingitud perikardi tamponaad. Ultraheliaparaat seljataskust. FOTO: Kristjan Teedema Aga mis see päriselt on? Aort on inimese kõige suurem arter ja dissektsioon tähendab, et aordi sisemine sein on mingil põhjusel rebenenud ning andnud verele võimaluse pääseda aordi sisemise ja välimise seina vahele. Sel patsiendil oli veri aordivigastuse tõttu pääsenud tema südamepauna, täites selle nii, et südamelihasel ei jäänud normaalseks tööks enam ruumi. Sellises seisundis haige poleks pikka transporti lähima haiglani vastu pidanud. Aga nüüd oli võimalik südamepauna kogunenud vedelik nõelaga välja tõmmata ja patsiendi seisund kohapeal stabiliseerida. Varem olid niisuguseid protseduurid võimalikud vaid haiglas. Doktor Sander Poks (vasakul) ja kiirabiõde Dmitri Prilutski intensiivravipalatis, mis veereb ratastel. FOTO: Kristjan Teedema/Postimees Grupp Arst ei ole jumal Mida tunnevad erakorralise meditsiini arstid siis, kui keegi nende käte vahel sureb? «Juhtumid, mida analüüsides saad aru, et oled talitanud arstiteaduse parimate seisukohtade järgi, on kuidagi talutavad ja enamasti väga kauaks hingele ei jää,» vastab doktor Poks. «Sest patsiendi tulemus ei sõltu ainult meditsiinilisest abist. Patsiendil võib olla nii raske haigus, et hoolimata parimast abist sureb ta ikkagi. Kui tekib aga tunne, et mingi lüli kogu ahelas oleks võinud paremini toimida, siis tuleb juhtunust õppida.» Arst Sander Poks ja õde Dmitri Prilutski. FOTO: Kristjan Teedema/Postimees Grupp Tartu kiirabi Tartu linnas on 2 reanimobiilibrigaadi, 2 tavaarstibrigaadi ja 4 õebrigaadi. Lisaks 1 lastereanimobiil, mis erakorralisi väljakutseid ei teeninda, transpordib vaid noori patsiente. Tartu kiirabi alla kuuluvad ka Tartu linna välised kiirabibrigaadid: Elva (1 õebrigaad), Alatskivi (1 õebrigaad), Põlva (2 õebrigaadi), Räpina (1 arstibrigaad), Jõgeva (2 õebrigaadi), Põltsamaa (1 arstibrigaad), Mustvee (1 õebrigaad), Otepää (1 arstibrigaad), Paide (1 õe- ja 1 arstibrigaad), Türi (1 õebrigaad), Viljandi (1 õe- ja 1 arstibrigaad), Suure-Jaani (1 õe­brigaad), Abja-Paluoja (1 õe­brigaad). Kokku on Tartu kiirabil seega 3 reanimobiilibrigaadi, 7 tavaarstibrigaadi ja 16 õe­brigaadi. Keskmiselt teeb tavabrigaad ööpäevas 10 ja reanimobiil 3 visiiti. Allikas: Tartu kiirabi / Sander Poks 21 aastat erakorralist meditsiini Eestis Kokku on Tartu kiirabil 3 reanimobiilibrigaadi, 7 tavaarstibrigaadi ja 16 õe­brigaadi. FOTO: Kristjan Teedema Erakorralise meditsiini päeva tähistatakse kogu maailmas 27. mail. Eesti erakorralise meditsiini arstide selts (EEMAS) ja Eesti õdede liidu intensiivõenduse seltsing on koos välja mõelnud viise, kuidas ühiskonnale seda eriala paremini mõistetavaks teha nüüd, mil näost näkku üritusi korraldada ei saa. Üks võimalusi on elavdada sotsiaalmeediat erakorralise meditsiini teemaliste meemide ja videotega. EEAMASi juhatuse liikme Sander Poks sõnul on nad teinud ka hulga tänavaintervjuusid. Selgus, et paljud vastajad arvasid, et erakorraline meditsiin tegeleb vaid väikeste traumadega, ning peavad selle all silmas traumapunkti tööd. Erakorraline meditsiin on aga äärmiselt lai ala, mille alla käib peale tavapärase EMO ja kiirabi töö ka näiteks meditsiinikopteri teenus, katastroofimeditsiin, sõjameditsiin ning telemeditsiin. Erakorralise meditsiini ametlikuks alguseks võib lugeda 1968. aastat, mil USAs asutati erakorralise meditsiini arstide ühendus. Või ka 1967. aastat, mil Suurbritannias toimus esimene erakorralise meditsiini ühenduse kokkusaamine. Mandri-Euroopas arenes erakorraline meditsiin erialana välja palju hiljem, ja peamiselt tänu sõdadest saadud traumahaigete käsitlusoskusele. 2012. aastal sai erakorralisest meditsiinist ametlikult tunnustatud iseseisev eriala Euroopa Liidus. Eestis hakkas erakorraline meditsiin arenema 1990. aastatel. Süsteemi loojateks on olnud arstid Ago Kõrgvee ja Aleksander Sipria koos oma tollaste lähemate kolleegidega. Nad käisid end täiendamas USAs ning asusid põhimõtteliselt sedasama erakorralise meditsiini süsteemi arendama ka Eestis. Erakorralist meditsiini kui iseseisvat eriala tunnustati Eestis esimest korda 2000. aastal. Esimene erakorralist meditsiini osakond Eestis avati samal aastal Tartu ülikooli kliinikumis.